Värvilised savid
Värvi järgi saab põletatud savisid liigitada valgeteks ja värvilisteks. Looduslikult värvilistes savides on peamiseks värvijaks rauaühendid, mille sisaldus küünib kuni 10%-ni. Mida rohkem on rauda, seda tumedam on tulemus.
Teisi värvivaid ühendeid on looduslikes savides nii vähe, et nad keraamika tooni praktiliselt ei mõjuta.
Savimassi on aga võimalik ka tehislikult värvida. Kõige lihtsam on selleks kasutada värvivatest metalliühenditest valmistatud pigmente.
Põletatud massi värvi tugevus ja intensiivsus sõltub nii värvitava savimassi omadustest, põletustemperatuuri kõrgusest kui värvipigmendi hulgast massis. Mida heledam on värvitav mass, seda puhtamad on toonid. Kui mass põletatakse paakunuks, on toonid enamasti intensiivsemad ja pealispind küpsem. Mõned pigmendid, eriti osa siniseid toone, kujunevad erksamaks kõrgkuumuse temperatuuridel. Samas on palju violetseid, punaseid, kollaseid jt pigmente, mis tavalisi kõrgkuumuse põletustemperatuure ei talu ja mida saab seetõttu kasutada ainult madalkuumuses või ka keskkuumuses. Madalalt põletatud keraamilise massi värvi aitab intensiivistada eseme katmine läbipaistva glasuuriga.
Suurema koguse savimassi värvimine pigmentidega on küllaltki kulukas ja põhjendatud ainult teatud tehnikate puhul (panustehnikad, nerikomi). Ökonoomsem on katta esemeid värvitud savi kihiga.
Värvi järgi saab põletatud savisid liigitada valgeteks ja värvilisteks. Looduslikult värvilistes savides on peamiseks värvijaks rauaühendid, mille sisaldus küünib kuni 10%-ni. Mida rohkem on rauda, seda tumedam on tulemus.
Teisi värvivaid ühendeid on looduslikes savides nii vähe, et nad keraamika tooni praktiliselt ei mõjuta.
Savimassi on aga võimalik ka tehislikult värvida. Kõige lihtsam on selleks kasutada värvivatest metalliühenditest valmistatud pigmente.
Põletatud massi värvi tugevus ja intensiivsus sõltub nii värvitava savimassi omadustest, põletustemperatuuri kõrgusest kui värvipigmendi hulgast massis. Mida heledam on värvitav mass, seda puhtamad on toonid. Kui mass põletatakse paakunuks, on toonid enamasti intensiivsemad ja pealispind küpsem. Mõned pigmendid, eriti osa siniseid toone, kujunevad erksamaks kõrgkuumuse temperatuuridel. Samas on palju violetseid, punaseid, kollaseid jt pigmente, mis tavalisi kõrgkuumuse põletustemperatuure ei talu ja mida saab seetõttu kasutada ainult madalkuumuses või ka keskkuumuses. Madalalt põletatud keraamilise massi värvi aitab intensiivistada eseme katmine läbipaistva glasuuriga.
Suurema koguse savimassi värvimine pigmentidega on küllaltki kulukas ja põhjendatud ainult teatud tehnikate puhul (panustehnikad, nerikomi). Ökonoomsem on katta esemeid värvitud savi kihiga.
Angoobid
Kõige paremini ühineb värvitud savi samast massist valmistatud esemega. Kuid sageli on ese valmistatud tumedamast ja/või jämedamast savimassist ning teda soovitakse katta valge ja peeneteralise savi baasil koostatud lobriga. Sellisel juhul ei pruugi alussavi ja lobri kahanemine olla sarnased ning peale kantud lobri praguneb või koorub maha. Selle vältimiseks muudetakse peale kantava savilobri koostist kuni ta sobib alusmassiga. Sellist vedelat savimassi nimetatakse angoobiks.
Ka angoobi omadused nii kuivades kui põletades peavad olema võimalikult sarnased tema all oleva savimassi omaga. Seetõttu soovitatakse kasutada angoobi koostises sama savi, millest koosneb ese. Punasavist eseme ja valge angoobi puhul pole see küll võimalik ja siis tuleb angoob teistest toorainetest kokku segada. Näiteks valge angoobi saab kaoliinist ja pallsavist.
Kui angoobi valmistada savist, mis kahaneb kuivades rohkem kui saviese, tuleb lisada lahjendajaid – kaoliini ja/või räni (kvarts, liiv, ränikivi); madalkuumuses sobib lahjendajaks ka põldpagu (päevakivi).
Olenevalt angoobis oleva savi koostisest ja kogusest, aga ka põletustemperatuurist, võib angoob muutuda saviglasuuriks. Tüüpilises angoobis on savi 50–100%, saviglasuuris aga alla 50%. Samas võib 100% madalkuumussavist koosnev glasuur muutuda glasuuriks kui teda põletada kõrgkuumuses.
Saviglasuuri valmistamiseks lisatakse sulandajaid. Madalkuumuses on peamisteks sulandajteks fritid, mõnikord koos talgiga. Kõrgkuumuses kasutatakse neile lisaks nefeliinsüeniiti, põldpagu, kriiti jm.
Peeneteralist angoobi, mis tänu temas sisalduvatele sulandajatele ja põletuseelsele poleerimisele omandab siidiselt läikiva pinna, nimetatakse terra sigillataks. Sellest on pikemalt juttu keraamika tehnoloogia III osas.
Kõige paremini ühineb värvitud savi samast massist valmistatud esemega. Kuid sageli on ese valmistatud tumedamast ja/või jämedamast savimassist ning teda soovitakse katta valge ja peeneteralise savi baasil koostatud lobriga. Sellisel juhul ei pruugi alussavi ja lobri kahanemine olla sarnased ning peale kantud lobri praguneb või koorub maha. Selle vältimiseks muudetakse peale kantava savilobri koostist kuni ta sobib alusmassiga. Sellist vedelat savimassi nimetatakse angoobiks.
Ka angoobi omadused nii kuivades kui põletades peavad olema võimalikult sarnased tema all oleva savimassi omaga. Seetõttu soovitatakse kasutada angoobi koostises sama savi, millest koosneb ese. Punasavist eseme ja valge angoobi puhul pole see küll võimalik ja siis tuleb angoob teistest toorainetest kokku segada. Näiteks valge angoobi saab kaoliinist ja pallsavist.
Kui angoobi valmistada savist, mis kahaneb kuivades rohkem kui saviese, tuleb lisada lahjendajaid – kaoliini ja/või räni (kvarts, liiv, ränikivi); madalkuumuses sobib lahjendajaks ka põldpagu (päevakivi).
Olenevalt angoobis oleva savi koostisest ja kogusest, aga ka põletustemperatuurist, võib angoob muutuda saviglasuuriks. Tüüpilises angoobis on savi 50–100%, saviglasuuris aga alla 50%. Samas võib 100% madalkuumussavist koosnev glasuur muutuda glasuuriks kui teda põletada kõrgkuumuses.
Saviglasuuri valmistamiseks lisatakse sulandajaid. Madalkuumuses on peamisteks sulandajteks fritid, mõnikord koos talgiga. Kõrgkuumuses kasutatakse neile lisaks nefeliinsüeniiti, põldpagu, kriiti jm.
Peeneteralist angoobi, mis tänu temas sisalduvatele sulandajatele ja põletuseelsele poleerimisele omandab siidiselt läikiva pinna, nimetatakse terra sigillataks. Sellest on pikemalt juttu keraamika tehnoloogia III osas.
