Flokulandid ja deflokulandid
Vee molekulides on pool (hapnikuioon) negatiivselt laetud ja teine pool (vesiniku ioonid) on positiivselt laetud. Kuna saviosakesed on pinnalt negatiivselt laetud, tõmbavad nad veemolekule vesiniku ioonide kaudu ligi ja saviosakese pinnale moodustuv veekiht võimaldab saviosakestel teineteise suhtes edasi-tagasi liuelda (nagu 2 klaasplaati, mille vahel on vesi).
Aga saviosakeste servades on positiivselt laetud kohti. Kuna negatiivne ja positiine tõmbuvad teineteise poole, kinnituvad seisvas savilobris hulpivad osakesed servapidi teiste osakeste külje külge. Nii moodustavad nad ajapikku kaardimajakeste taolisi kogumeid. Seda nähtust nimetatakse tiksotroopiaks ja see kaob kui savilobri segada. Kui lobrit (või angoobi) mitte segada, vajuvad savikogumid gravitatsiooni mõjul allapoole ja vesi jääb ülespoole. Seda savi omadust on võimalik ära kasutada kui lobri, angoob või saviglasuur sai liiga vedel. Siis tuleb segul seista lasta ja vesi pealt ära sifoonida.
Aineid, mis savi puntitõmbumist kiirendavad, nimetatakse flokulantideks.
Flokulante kasutatakse kui:
1. on vaja kolloidset ainet kiiremini setitada ja liigset vett eraldada;
2. lobri, angoob või glasuur on väga tihe ega taha (eseme pinnal) kuivada, näiteks
4. väga voolav glasuur. Seda juhul kui voolavus on tekkinud vette lahustunud leelistest.
NB! Flokulatsioon toimib ainult peentele saviosakestele (pallsavi, bentoniit, peeneteraline savi). Seetõttu lisatakse sageli glasuuri hulka spetsialselt 1–3% bentoniiti.
Levinumad flokulandid on CaCl2 , CaSO4, MgSO4 ja äädikhape (CH3COOH + H2O).
Nii Ca, Mg kui H on plusslaenguga ja kinnitudes saviosakese külge suurendavad selle võimalusi teise saviosakese negatiivse pinnaga haakumiseks.
Deflokulandid toimivad vastupidiselt flokulantidele ja neid kasutatakse eelkõige valusavi puhul. Nende toimel tekkivat struktuuri või pigem kaardipakiga võrrelda.
Savimass on enamasti Ca ioonide rikas. Lisades deflokulanti, mis on mingi Na sisaldav aine, toimub väikeste Ca ioonide asendumine suurte Na ioonidega:
Ca-savi + Na2CO3 = Na-savi + Ca2CO3
Need naatriumi ioonid on piisavalt suured, et osakesi teineteisest eemal hoida. Lisaks suureneb ka saviosakeste negatiivne laeng, nii et nad tõukavad teineteist eemale (ilma et paksu veekihti vahel oleks). Seetõttu muutub savilobri voolavamaks, kuigi vett ei lisatud. Deflokulandi abil võib vee hulka savilobris vähendada kuni 6 korda. Kui aga liiga palju deflokulanti lisada, võib osa savist kivikõva kihina põhja sadestuda ja ülejäänu on vesine.
Levinumad deflokulandid on:
kaltsineeritud sooda Na2CO3
vesiklaas Na2O · 4SiO2
naatrium-polüakrülaat Dispex AA (varem Dispex N40)
naatriumheksametafosfaat Na6P4O13 (kasutatakse portselani valumassides)
naatrium aluminaat Na2O · Al2O3
Vee molekulides on pool (hapnikuioon) negatiivselt laetud ja teine pool (vesiniku ioonid) on positiivselt laetud. Kuna saviosakesed on pinnalt negatiivselt laetud, tõmbavad nad veemolekule vesiniku ioonide kaudu ligi ja saviosakese pinnale moodustuv veekiht võimaldab saviosakestel teineteise suhtes edasi-tagasi liuelda (nagu 2 klaasplaati, mille vahel on vesi).
Aga saviosakeste servades on positiivselt laetud kohti. Kuna negatiivne ja positiine tõmbuvad teineteise poole, kinnituvad seisvas savilobris hulpivad osakesed servapidi teiste osakeste külje külge. Nii moodustavad nad ajapikku kaardimajakeste taolisi kogumeid. Seda nähtust nimetatakse tiksotroopiaks ja see kaob kui savilobri segada. Kui lobrit (või angoobi) mitte segada, vajuvad savikogumid gravitatsiooni mõjul allapoole ja vesi jääb ülespoole. Seda savi omadust on võimalik ära kasutada kui lobri, angoob või saviglasuur sai liiga vedel. Siis tuleb segul seista lasta ja vesi pealt ära sifoonida.
Aineid, mis savi puntitõmbumist kiirendavad, nimetatakse flokulantideks.
Flokulante kasutatakse kui:
1. on vaja kolloidset ainet kiiremini setitada ja liigset vett eraldada;
2. lobri, angoob või glasuur on väga tihe ega taha (eseme pinnal) kuivada, näiteks
- savi vastu kipsi või filterriiet
- angoob vastu kuivemat savi
- glasuur või angoob vastu ettepõletatud eset;
4. väga voolav glasuur. Seda juhul kui voolavus on tekkinud vette lahustunud leelistest.
NB! Flokulatsioon toimib ainult peentele saviosakestele (pallsavi, bentoniit, peeneteraline savi). Seetõttu lisatakse sageli glasuuri hulka spetsialselt 1–3% bentoniiti.
Levinumad flokulandid on CaCl2 , CaSO4, MgSO4 ja äädikhape (CH3COOH + H2O).
Nii Ca, Mg kui H on plusslaenguga ja kinnitudes saviosakese külge suurendavad selle võimalusi teise saviosakese negatiivse pinnaga haakumiseks.
Deflokulandid toimivad vastupidiselt flokulantidele ja neid kasutatakse eelkõige valusavi puhul. Nende toimel tekkivat struktuuri või pigem kaardipakiga võrrelda.
Savimass on enamasti Ca ioonide rikas. Lisades deflokulanti, mis on mingi Na sisaldav aine, toimub väikeste Ca ioonide asendumine suurte Na ioonidega:
Ca-savi + Na2CO3 = Na-savi + Ca2CO3
Need naatriumi ioonid on piisavalt suured, et osakesi teineteisest eemal hoida. Lisaks suureneb ka saviosakeste negatiivne laeng, nii et nad tõukavad teineteist eemale (ilma et paksu veekihti vahel oleks). Seetõttu muutub savilobri voolavamaks, kuigi vett ei lisatud. Deflokulandi abil võib vee hulka savilobris vähendada kuni 6 korda. Kui aga liiga palju deflokulanti lisada, võib osa savist kivikõva kihina põhja sadestuda ja ülejäänu on vesine.
Levinumad deflokulandid on:
kaltsineeritud sooda Na2CO3
vesiklaas Na2O · 4SiO2
naatrium-polüakrülaat Dispex AA (varem Dispex N40)
naatriumheksametafosfaat Na6P4O13 (kasutatakse portselani valumassides)
naatrium aluminaat Na2O · Al2O3
